17. juunil 2026 kaitseb Airin Treiman-Kiveste doktoritööd „Infants’ procedural pain management with non-pharmacological methods in Estonian hospitals: parents’ and nurses’ perspectives” („Imikute protseduurivalu leevendamine Eesti haiglates mittefarmakoloogiliste meetoditega: vanemate ja õdede vaatekoht”).
Juhendajad:
külalisprofessor Mari Katariina Kangasniemi, Tartu Ülikool
õendusteaduse professor Tarja Pölkki, Oulu Ülikool (Soome)
peremeditsiini professor Ruth Kalda, Tartu Ülikool
Oponent:
Hannakaisa Maria Niela-Vilen, Turu Ülikool (Soome)
Kokkuvõte:
Vastsündinud ja imikud kogevad haiglas sageli valulikke protseduure. Kuigi need on meditsiiniliselt vajalikud, võivad korduvad valukogemused mõjutada lapse arengut, tervist ja heaolu. Vastsündinute hoolduses lähtutakse perekesksuse põhimõtetest, mis rõhutab vanemate piiramatut haiglas viibimist, kaasamist ja toetust sh protseduuri valu leevendamist. Nahk-naha kontakt, rinnaga toitmine, lapse hoidmine ja lohutamine on tõhusad mitte-farmakoloogilised protseduurivalu leevendamise meetodid ning aitavad vanematel täita loomulikku rolli lapse turvatunde tagamisel ka stressirohketes olukordades. Õdedel on keskne roll valu hindamisel, leevendamisel, vanemate kaasamisel ja toetamisel.
Doktoritöös uuriti imikute protseduurivalu hindamist ja leevendamist mittefarmakoloogiliste meetodite abil ja vanemate kaasamist nii õdede kui vanemate vaatekohast. Uurimus kirjeldab vanemate kogemusi ettevalmistusest protseduurivalu leevendamises osalemiseks. Selline mitmetasandiline lähenemine süvendab arusaama perede kaasamisest imikute valuravis ning loob aluse tõenduspõhise valuravi arendamiseks.
Doktoritöö tulemused näitavad, et Eesti haiglate vastsündinute osakondades on imikute protseduurivalu käsitlemine tingitud tõenduspõhiste praktikate ebapiisavast rakendamisest ja ebaselgest kommunikatsioonist. Lisaks on õdedel ja vanematel erinevad arusaamad vanemate juhendamisest ja kaasamisest. See võib jätta lapse jaoks kasutamata olulise turvatunde allika ning suurendab vanemate stressi ja abitust. Tulemused toovad esile vajaduse tervikliku ja toetava lähenemise järele, mis eeldab poliitikakujundajate, haiglate, õdede kutseorganisatsioonide ja haridusasutuste koostööd. Oluline on imikute valu süstemaatiline hindamine, tõenduspõhiste leevendusmeetodite järjepidev rakendamine ning perekeskset lähenemist toetava keskkonna loomine. Õdede ettevalmistus ja täiendkoolitus on seejuures võtmetähtsusega, et toetada vanemate osalemist lapse protseduurivalu leevendamises ja tagada turvaline ning tõenduspõhine valuravi.
