Skip to main content
Foto:
erakogu

Ülikoolilinnas teadusvahetuse teinud Amanda Soomägi: Tartus juhtub alati nii palju!

Rootsist pärit Eesti juurtega Amanda Soomägi lõpetas jaanuaris Rootsis Göteborgis arstiteaduse õpingud ning viibis siin kaks kuud teadusvahetuses. Selle aja jooksul sai ta nii osa võtta loengutest, käia praktikatel kui ka aidata kaasa teadustöö tegemisel. Nüüd jätkab Amanda tööd Rootsis laste ja noorte psühhiaatriahaiglas teismelistega, kuid ei välista siia ka tulevikus tagasi tulemist.

Amanda, miks sa otsustasid teadusvahetusse tulla Tartu Ülikooli?

Teadsin, et tahan uuesti Eestisse tulla ning eesti keelt paremini rääkima õppima. Vaatasin teadusvahetuse pakkumisi, kus oli ka Tartu ülikooli peremeditsiini õppetool, millest ma ise ka huvitatud olen. Eestis oligi valikus ainult Tartu, mille üle olen väga õnnelik. Olen varem Eestis käinud küll, kuid ainult Tallinnas ja Pärnus.

Kuidas sa eesti keele oled selgeks saanud?

Minu isa vanemad on pärit Eestist ning nad mõlemad põgenesid teise maailmasõja ajal Rootsi. Seal nad ka kohtusid ja abiellusid. Isa kasvas üles Eesti perekonnas, kus räägiti ainult eesti keelt. Minu ema on rootslanna, kuid isa räägib kodus minu ja õdedega ainult eesti keeles. Kuigi isa pöördub meie poole eesti keeles, vastame meie alati rootsi keeles.

Mida sa täpsemalt peremeditsiini õppetoolis kahe kuu jooksul teinud oled?

Enamuse ajast olen tegelenud uurimisprojektiga, mis on nüüd valmis saamas. Täpsemalt tegelesime COVIDI-hirmu uurimisega. Viiruse läbi põdenud patsiendid on täitnud küsimustiku ja hirmu mõõtva skaala. Uurime, kes täpsemalt hirmu tunnevad. Tegelesin nende andmetega.

Ma kirjutan selle põhjal ka teadusartikli, olen juba teema kohta päris palju lugenud. Pidin uurima, mis on juba tehtud ja mida meie nende andmetega teha saaksime. Arutasime seda koos uuringurühmaga, kus olid Anneli Uusküla, Kadri Suija, Ruth Kalda, Tatjana Meister ja Sigrid Vorobjov.

Kas said osaleda ka õppetöös?

Jaa, sain kuulata erinevaid peremeditsiini aineid, näiteks „Palliatiivravi“. Käisin ka koosolekutel ja praktikal peremeditsiini keskuses ja nahakliinikus. Samuti võtsin osa Eesti Arstide Päevadest.

Samas peremeditsiini keskuses tundsin, et teen arstitööd veidi üksinda. Seal ei olnud kolleege, kellelt asju küsida ja uurida. Kui oled noor arst, tahad just erinevaid küsimusi teistega arutada ja abi paluda.

Sa nägid kahe kuu jooksul nii Tartu Ülikooli õppe- kui teadustööd. Kuidas see erineb õpingutest Göteburgi ülikoolis?

Meil on Rootsis seitse ülikooli, mis õpetavad meditsiini. Minu ülikool on konservatiivsem, meil on palju loenguid, siis praktika ja mõni seminar. Mulle tundub, et teie peate olema rohkem iseseisvamad. Õpilased vaatavad Moodle’ist järgi, mida järgmiseks korraks tuleb lugeda, ja siis räägitakse sellest seminaris.

Koroona ajal mõistagi on olnud distantsi. Teil õpilased vaatavad loenguid internetist, meie läksime kiiremini kooli tagasi. Meil on üldiselt esimesed nädalad loengud ja pärast seda mõni nädal praktika ja mõni nädal seminarid. Mina käisin ülikoolis viis ja pool aastat. Eelmisel aastal seda muudeti, nüüd on ka Rootsis õpe kuus aastat.

Meil on kaks residentuuri: üldarsti residentuur, mis kestab 1,5 aastat ja eriarsti residentuur, mis kestab viis aastat. Üldarsti residentuuris töötame kirurgias, psühhiaatrias, sisehaigustega ja esmatasandi arstiabis. Selle mõte on, et saaksime praktilise kliinilise koolituse ning tutvuda arstitööga. Samas on meil juhendajad ja meie töö on tasustatud. Lõpuks teeme eksami, et teada saada, kas meil on vajalikud põhioskused ja teadmised.

Meil on kuuenda aasta lõpus teoreetiline eksam. Kuidas teie peate kooli ära lõpetama?

Meil sellist lõpueksamit pole, kuigi mõned ülikoolid seda teevad. See on tegelikult hea, et kogu teooria peab uuesti läbi lugema ja kordama. Meil on üldarsti residentuuris lõpueksam, mis on sellele natuke sarnane.

Meil on enamike kursuste lõpetamiseks kas kirjalik või suuline eksam. Mõnel kursusel on ainult üks või teine. Tagantjärele mõeldes eelistasin nende kahe kombinatsiooni, sest siis pidime tundma nii detaile kui ka suutma esitada ülevaate olulisematest teadmistest vastava teema kohta.

Üks asi on veel huvitav. Rootsis on haiglas väga hierarhiline süsteem. Samas teistes töövaldkondades seda tunda pole. Mõned minu kursakaaslased, kes on töötanud majanduses või inseneerias, olid sellise asja üle väga üllatununud. On väga tunda, et need, kes on kauem arstidena töötanud, on kõrgemal ja allpool on tudengid. Siin ma seda nii palju ei tundnud.

Praegu (mais - A. L.) on meil vaktsineerimiskuuri läbinud 63 protsenti inimesi, Rootsis on see 73 protsenti. Kui hästi Rootsis inimesed vaktsineerimisega kaasa läksid? Eesis on mõningate inimgruppide poolt tunda olnud ka tugevat vastuseisu.

Muidugi oli meil ka Rootsis inimesi, kes olid selle vastu. Samas tehti väga palju kampaaniaid. Inimesed kutsusid Instagramis üles üksteist vaktsineerima, näiteks tehti endast pilti pärast vaktsineerimist.

Meil tõesti mõned inimrühmad olid vähemvaktsineeritud, näiteks osa sisserändajaid. Riik tegi neile ka eraldi kampaania. Ka osa mu sõpru oli skeptilised. Ma arvan, et nüüd on inimesed selle pigem hästi omaks võtnud.

Kui hästi riik informeeris inimesi? Eestis tehti kriitikat ka selles osas, et info ei jõudnud inimesteni hästi kohale.

Ma leian, et meil oli see Rootsis ikka hästi korraldatud. Internetis oli üleval info, kuidas käituda, kui oled nakatunud või oled olnud lähikontaktne. Eks mina olen natuke ka kallutatud, sest meie saime väga palju infot koolist. Ma ei tea, kui head teadmised on neil, kes ei tööta haiglas või ei õpi arstiteadust.

Millised olid koroonapiirangud Rootsis? Eestis pidi ka kevadel siseruumides maski kandma ja koroonatõendit näitama.

Meil olid ainult soovitused, maski kanda polnud kohustuslik. Näiteks sõitsin hommikuti tööle bussiga, kus oli palju haigla inimesi. Siis nägi kohe hästi, kes on haiglatöötajad. Kõik, kes töötasid haiglas, kandsid maski, teised olid ilma. Me kandsime maski muidugi ka haiglas, aga märtsikuust seda enam tegema ei pidanud. Ka kokkupuutel patsiendiga pole mask enam kohustuslik.

Koroonatõendite näitamine polnud kohustuslik. Samas oli avalikes kohtades, näiteks restoranides, laudu ja toole vähem ning inimesed olid väga hajutatud. Mina pidin Eestis maski kandma ainult ühe päeva, aga olen haiglas sellega nagunii harjunud.

Oskad sa välja tuua, mis sulle kahekuise külaskäigu puhul meeldis?

Mulle väga meeldib Eesti, tunnen end alati siin nii teretulnuna. Samuti mulle meeldis Tartu, see on nii tore linn. Tartus juhtub alati nii palju, see on väga playful. Siin on palju värve ja seinamaale ning te näitate linnaruumis solidaarsust Ukraina vastu. See tekitas minus palju emotsioone.

Seda olen aga küll mõelnud, et liikluses autojuhid ei arvesta üldse jalakäijatega nii palju. Mõned korrad olen teed ületades ikka mõelnud, et vedas praegu, et ellu jäin.

Praegu viibisid Eestis ainult kaks kuud. Kas sa kujutad end ette Eestis arstina töötamas?

Siis peaks kogu mu pere ka siin olema, aga miks ka mitte. Tuleksin hea meelega tagasi, näiteks postdoc’i või muid uurimisprojekte tegema.

Intervjuu viis läbi Alice Lokk

Image

Amanda Soomägi viibis kaks kuud peremeditsiini õppetoolis teadusvahetuses.

#õppimine
Tudengid

Eesti Teadusagentuur kutsub osalema üliõpilaste teadustööde konkursil

Jaga
03.08.2022
#õppimine
Meditsiiniteaduste valdkonna lõpetajad

Meditsiiniteaduste valdkonnas sai diplomi enam kui 300 inimest

Jaga
16.06.2022
#õppimine
MV

Margot Peetsalu: ravi oma patsienti nii nagu oleks ta sinu lähedane

Jaga
16.06.2022