Esmakursuslane Meelimari Sutrop: head õppejõud, meie edasine elukäik lasub nüüd suuresti teie kätes

Lugupeetud dekaan, head tulevased õppejõud ja kallid meditsiiniteaduste valdkonna esimese kursuse tudengid!

Tervitan teid kõiki uue akadeemilise aasta alguse puhul! Mul on au rääkida täna kõigi esmakursuslaste nimel.

Täpselt 64 aastat tagasi – aasta oli siis 1957 – seisis siin ees minu asemel värske esmakursuslasest arstitudeng – minu vanaema, emeriitprofessor Marika Mikelsaar. Tol hommikupoolikul oli paistnud ere sügisene päike, õhus oli olnud ootusärevus ja kuskil tagareas oli igavledes seisnud minu vanaisa. Papa räägib siiani, et kui ta vaid oleks tookord teadnud, et see puhvis ja punetav tüdruk saab tema abikaasaks, oleks ta ju teda lähemalt kaema läinud. Nii et teie kõik, kes te siin täna olete, vaadake ringi ja mõelge – siin on teie kaaslased kogu eluks.

Kelleks sa suurena saada tahad? See küsimus on pea kõiki meid visalt meie eluteel saatnud. Kolmeaastasel minal oli kindel siht silme ees – ma tahtsin saada pruudiks. Vanemaks saades see unistus muutus. Või õigemini vastus sellele küsimusele kadus.

Ma ei tea, kelleks ma saada tahan. Kuid kas peakski?

Suve hakul, kui tuli ülikooli erialade vahel valima hakata, oli sellele küsimusele vastuse puudumine suureks ahastuseks minu vanematele. Kuidas saab mitte teada, kelleks sa saada tahad? Ma küsisin vastu: “Kuidas saakski üldse teada?”

Jaan Kross on öelnud, et veel tähtsam kui punkt, milleni me oma valitud teel jõuame, on tee ise, mida mööda me oleme üritanud minna. Mina teadsin, mis mulle huvi pakub, mida ma õppida tahan ja see tee juhataski mind arstiteaduse juurde. Kuid kelleks ma saada tahan? Pole õrna aimugi. Ma usun, et nii mõnigi teist tunneb end nii.

Seepärast, head õppejõud, meie edasine elukäik lasub nüüd suuresti teie kätes. Võib ette kujutada nagu oleksime savitükid, mida teil on nüüd võimalus aastate jooksul vormida ja voolida. Usun, et meie tulevane erialavalik hakkab paljuski sõltuma just sellest, kui põnevalt keegi oma erialast meile loengutes ja praktikumides räägib.

Tulevased aastad ei saa olema kergete killast. Armsad arstiteaduse kaastudengid, mitte ühelgi teisel Tartu Ülikooli eriala üliõpilasel ei seisa ees nii pikka teed kui meil. Kas pidite niisamuti võtma hingetõmbe, kui saite teate meilile, et teid on immatrikuleeritud aastani 2027? Kes me küll selleks hetkeks oleme? Mis on teisiti?

Suvel avati meile uks Tartu Ülikooli ja täna astume tervituste saatel esimese sammu üle läve. Mu kallid kaastudengid, soovin teile edasiseks teekonnaks kannatlikkust – pidage meeles, et iga algus on raske ja kui esimene kord ei õnnestu, siis proovige aga uuesti. Soovin teile ka töökust, sest öeldakse ju, et kui püüad kõigest väest, saad üle igast mäest. Soovin teile ka arukust – kui läheb raskeks, tee täna samm, homme teine, tee tööd töö ajal ja maga und öö ajal.

Ja viimaks – ma soovin, et me hoiaksime üksteist ja et me väärtustaksime koosoldud hetki, sest aeg võib küll mööduda, kuid sõbrad ja mälestused on need, mis jäävad.

Elagu, kasvagu, õitsegu Tartu Ülikool!

Aitäh!

Meelimari Sutrop
Tartu Ülikooli arstiteaduse 1. kursuse üliõpilane

Kõne kanti ette 30. augustil Biomeedikumi ees toimunud õppeaasta avatervitusel.